X hits on this document

543 views

0 shares

0 downloads

0 comments

66 / 76

1996. aasta aprillis vastuvõetud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, mille tulemusena lihtsustusid reformitoiminguid;

1995. aastal ja 1998. aastal vastuvõetud valdkonnaga seonduvad VV määrused, mis võimaldavad moodustada katastriüksusi olemasolevate plaani- ja kaardimaterjalide alusel;

1999. aasta märtsis vastu võetud maareformi muudatus, mis võimaldab tiheasustustega aladel, sh linnades, ilma detailplaneeringut koostamata uute katastriüksuste moodustamise.

Uurimusest selgus, et kohalik omavalitsus läbi omavalitsusorgani on maareformi tegelik elluviija ja vahetu korraldaja.

Analüüside tulemusena selgitati maareformi õiguslikust regulatsioonist tulenevad vastuolud, mis aeglustavad maareformi läbiviimist:

Probleemiks on selgusetus, kuidas reguleeritakse nn “ümberasujate küsimus”. Seda põhjusel, et ei ole teada, kas vara (maa, hooned või korterid) kuuluvad ümberasujatele ning nende õigusjärglastele tagastamisele või mitte. Seega ei ole võimalik otsustada ka varade (sh maade) erastamise küsimust.

MRSi kehtiv regulatsioon ehitise mõiste määratlemisel on mitmeti mõistetav ning võib kaasa tuua põhjendamatuid vaidlusi. Oleks vajalik täpsustada ehitise mõistet maareformi seaduses.

Analüüsi käigus ilmnes, et seadusandja diametraalselt erinevad teoreetilised lähenemised maareformi erinevates redaktsioonides on põhjustanud omavalitsuste tegevuse peale hulgaliselt kaebuste esitamist.

Maareformi tulemusena on tekitatud olukord, kus õigusliku aluseta püstitatud ehitiste omanikud on teatud juhtudel seatud olukorda, kus neile omandiõiguste järgi kuuluv ehitis, st nende omandiõigust ehitisele on läbi notari toimingute legaalselt tunnustatud, tagastatakse maaga koos õigusjärgsetele omanikele, mille tagajärjel jäävad ehitise omanikud neile kuuluvast ehitisest (sh elamu, suvila või aiamaja) ilma.

Document info
Document views543
Page views543
Page last viewedSat Jan 21 08:56:16 UTC 2017
Pages76
Paragraphs700
Words15855

Comments